Inimene on ju loll. Ta peab ju kogu maailma viina ära jooma, enne kui avastab, et se on mõttetu.
Koorijuht Tiia-Ester Loitme (70) püüab dresseerida unenägusid, et need talle paremini meelde jääksid.
"Minu eripära on see, et mul pole vaja äratuskella. Kui ma ütlen endale, et ma ärkan mingil kellaajal, siis ma ärkan ka.
Näiteks kui mul on koolis tunnid, siis tõusen ma üles kell kuus, sest ma armastan pool tundi duši all solistada. Sulistan, mulistan ja laulan ja ohkan duši all, et "oh taevake, mis must väiksest väetikesest täna küll saab!"
Vesi peseb selle teadmatuse mu pealt maha ja mul hakkab kergem. See on sama, mida teeb arst või masseerija, kui ta sinuga on lõpetanud - peseb käed puhtaks ja vesi viib halva minema.
Nii algab minu päev.
Täna hommikul sadas lund ja see oli muinasjutt. See ilm pani kohe rõõmust ringi tuiskama. Ja siis tulin kella kaheksaks klassi ja avastasin: kaheteistkümnes klass üles ärganud ja kohale tulnud! Väljas sajab paksu lund, helbed keerutavad lampide valgusvihus, me kuulame muusikat. Ma panen peale Tormise "Virmalised" tsüklist "Talvemustrid". Või räägin muusikast ja see on enneolematult armastusväärne, et ma olen selle seltskonnaga siin tunnis. Mis saab olla veel toredam! Ilmselgelt on see mu päeva üks kõrgpunkt.
Koolipäevadel söön ma lõunat koolis. Üldiselt - see võttis tükk aega, enne kui ma veendusin söömise mõttetuses. Teine asi, mida ma olen avastanud, on joomise mõttetus.
Ma võin hüpata hommikul voodist välja ja ei pea muretsema, et mu jalad ei kanna või midagi sellist. Aga inimene on ju loll. Ta peab ju kogu maailma viina ära jooma, enne kui ta avastab, et see on mõttetu!
Kokad hetkeks tarduvad, kui ma sööklasse saabun, ja küsivad, mida siis täna? Ja ma ütlen, et arvestage sellega, et mul peavad täna rahvariided selga minema.
Kujutad sa ette – laulupeol ei länud mul rahvariided selga! Terve Eesti rahvas oli rahvariietes ja mul oli seljas seesama must ürp, millega ma Los Angelesest Grammy auhinda vastu võtmast tulin. Ma nägin välja nagu mingi must tõuk, aga mitte keegi ei öelnud mulle, et mine poodi, osta endale valge pluus ja pane sõlg ette.
Aga riietega on nii, et õhus on alati midagi, mis sunnib selga panema just täpselt seda või teist. Mõnikord tulen kooriproovi ja vaatan - kõik on mustas. Ja siis ma vaatan, missugune ma ise olen – samuti mustas! Läheb nädal mööda – kõik on punases. Ja ma ise ka punases!!!
Mul on õmbleja Iia Lääne, kellele meeldivad mu röögatud naljad. Kui ma endale midagi ostan, siis lööme igale asjale kohe käärid sisse ja teeme ta totaalselt ringi ja ei jäta pilbast pilpa peale.
Pärast tunde kolan ma linna peal. Vahel lähen kuskile poodi sisse. Minuga on ju nii, et kui ma midagi kuskilt ostnud olen, siis olen ma saanud ju kohe ka sõbra. Ja siis ma käin mööda poode ja ütlen sõpradele tere. Ja siis nad ütlevad, et ma pean tingimata ühe või teise asja ära ostma. Ja siis nad ei tunne neid asju ära, mis ma juba ostnud olen, ja mis mul seljas on, sest ma olen neile kõigile käärid sisse löönud!
Vahel astun kuskile kohvikusse, joon mõne uhke mahla, Pegasuses näiteks greibimahla või Olümpias porgandimahla ja võtan mingi toreda salati.
Raamatuid ma ostan ka, ega ma ainult hilpe ei osta. Aga romaane küll mitte, need lugesin ma kõik juba siis läbi, kui olin kuus-seitse aastat vana. Praegu on mul käsil suur loomade entsüklopeedia, mida ma uurin ja millest ma loomade iseloomusid õpin. See on väga naljakas, aga ma ise olen väga paljude loomade moodi.
Kuu aega tagasi õpetasin ma oma Mustamäe korteris varest lendama.
Ta oli pesast alla kukkunud ja keegi teda kätte ei saanud, aga mina sain. Mina sain! Viisin ta sõrme peal tuppa ja õpetasin teda seal. Ja kui ma lennutasin varese rõdult metsa poole, siis läks ta lendu, tuli tiiruga tagasi ja lendas mulle õlale. Vares on tark. Tore on järgida, kuidas ta oma silmi pööritab, kui ta milleski kahtleb; kuidas ta pea alla rippu laseb, kui ta uniseks jääb; kuidas ta noka selja taha sulgede vahele paneb, kui ta magama sätib; ja kuidas talle suled silma lähevad ja kuidas ta varbad sulguvad, kui ta kuskile maandub. Lõpuks ta lendas ära, sest ma õpetasin ta lendama. Mina õpetasin!
Mul ei ole kunagi igav.
Kui mul on kolm korda nädalas õhtul Ellerheinaga proov - need on samuti päeva kõrghetked! - siis ülejäänud õhtutel käin ma kontserdil või sõidan autoga või kükitan mere ääres. Ma olen selline kutt, et mulle väga meeldib autoga sõita. Kui ma õppesõitu tegin, siis ma vedasin juba kolmanda tunni ajal autoga kanamune ja pärast jäneseid ja ükski ei läinud katki ja keegi ei saanud viga. Ja kui ma liiga aeglaselt sõitsin, ütles sõiduõpetaja Mai Metsik: "Mida muneme!?" Ja kui ta enam ei öelnud "mida muneme!?", siis ta ütles, et "Ära siis nii kiiresti ka sõida!".
Mingit kindlat magama minemise aega mul ei ole. Nii palju kui öös on kellaaegu, nii palju on varante, millal ma magama võin minna. Uni tuleb üldiselt hästi. Välja arvatud siis, kui päeva jooksul on juhtunud midagi enneolematut - see on vaja uuesti läbi mõtelda. Või siis, kui oled kurb. Kurb olemiseks on viimasel ajal palju põhjust, sest minu generatsioon hakkab siit ilmast vaikselt ära minema. Siis laulan ma endamisi voodis: Ma olen väike orvuke!
Mind vihastab see, et kui ma ärkan üles, silmad on veel kinni, ja ma mäletan selgesti, mis ma unes nägin, ja kui ma siis silmad lahti teen, ei mäleta ma unenäost enam mitte midagi.
Nüüd teen ma meelega silmad lahti ja püüan unenägusid dresseerida, et nad mul meeles oleksid ja kuskile ära ei kaoks!
